Millesse usub tänapäeva eestimaalane?
Millesse usub tänapäeva eestimaalane ja kuidas see usk on seotud kristlusega?
Eesti ühiskonnas räägitakse ikka aeg-ajalt eestlaste erilisest usukülmusest. Viimati esitas sellise väite koguni luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma oma Postimehe arvamusloos „Ilmeksimatu paavsti eksirännak usukülma Eestisse“ (21.09.2018). Selliseid mõtteavaldusi lugedes tekib paratamatult küsimus, kuidas on siis lood eestlaste usuga? Küsimusele on kõige parem otsida vastust religioonisotsioloogia kaudu.
Kõige üldisema pildi religioossest kuuluvusest annab rahvaloendus. Viimases rahvaloenduses, mis toimus aastal 2011, küsiti vastanutelt, kas nad „peavad omaks mõnd usku“. Jaatava vastuse korral paluti see usk ära märkida. Täiskasvanud elanikke osales rahvaloendusel 1094564 ning neist pidas mõnda usku omaks 320872 (29% rahvastikust), kusjuures arvukamalt oli esindatud kaks usulist liikumist: õigeusk 176773 (16% rahvastikust) ja luterlus (10% rahvastikust). Astudes sammu edasi ja analüüsides uskumist eri rahvuse hulgas, torkab silma, et 750587 eesti rahvuse esindaja hulgas peab omaks mõnda usku 146133 (19% eestlastest) ja 282965 vene rahvusest loendatu hulgas tunnistab mõnda usku 142971 inimest (51% venelastest). Seejuures usku tunnistavatest eestlastest olid 72% luterlased, venelastest aga 94% õigeusklikud. Seega võib rahvaloenduse põhjal tõdeda, et eestlased peavad olulisel määral vähem omaks mõnda usku kui vene rahvusest inimesed; kui inimesed end usuliselt määratlevad, siis eestlased pigem luterlastena ja venelased pigem õigeusklikena. Ilmselt on tegu vähemusrahvuse küsimusega ja sellega, et õigeusk on sageli kohalikule vene keelt kõnelevale elanikkonnale identiteedi ja kultuuri aluseks. Seda teemat käsitlen põhjalikumalt lähiajal ilmuvas Usuteadusliku Ajakirja artiklis. Kokku peab mingit usku siiski omaks ligi kolmandik Eesti elanikkonnast.
Alati võib küsida, kas kolmandik rahvast on palju või vähe? Kuid millesse siis inimesed usuvad? Seda teemat uuritakse sügavuti uuringu „Elust, usust ja usuelust“ raames. Uuringut viiakse läbi iga viie aasta järel ning värskeimad on 2015. aasta tulemused – neid kasutan siinkohal erinevate Eesti inimeste usulise maailmapildi analüüsimisel.
Kui rahvaloendusel küsiti mõne usu omakspidamise kohta, siis uuring „Elust, usust ja usuelust“ läheneb teemale teistmoodi. Esmalt palutakse inimesel end religioosselt määratleda. Selle põhjal peab end kristlaseks 36% vastanutest. Vaimse, aga mitte usklikuna määratleb end 23% küsitletutest. Mitteusklikuna identifitseerib end 20% küsitletutest. Ülejäänud vastusevariandid on aga tunduvalt väiksema vastanute osakaaluga. Seega on religioosse enesemääratluse puhul Eesti kultuuriruumis siiski esikohal kristlus.
Nagu nimetatud, pidas end küsitlusele vastanutest kristlaseks 36%, samas aga vaid 21% vastanutest nõustus väitega, et nad on koguduse liikmed. Seega vaid veidi üle poolte end kristlaseks pidavatest inimestest kuulub ka mõnda kogudusse. Aga mis teeb siis inimese kristlaseks? Teoloogiliselt võttes on selleks ristimine. Ristimine aga tähendab kogudusse kuulumist. Ilmselt ei mõtle Eesti inimesed teoloogilises võtmes. Ilmselt määratletakse ennast kristlaseks pigem maailmapildi alusel, mis meie kultuuriruumis on mõjutatud eelkõige kristlusest. Samas pole kirikusse kuulumine ehk institutsionaalne kristlus meie rahva seas tõesti eriti soositud.
Nii nõustus 40% küsitlusele vastanutest väitega: „Minu suhe Jumalaga on väga isiklik ja minu usk ei vaja tuge kirikult“. Nende inimeste jaoks on olemas oma Jumal ja suhe temaga, kuid kirik ei mängi selle juures rolli. Samas ei saa kiriku rolli usu juures ka alahinnata, sest 52% vastanutest polnud selle väitega nõus, s.t nad tunnistasid, et nende usk vajab kirikult tuge. Või siis tunnistasid hoopis, et nendel puudub suhe Jumalaga?
Igal juhul on meie ühiskonnas katkenud religioosne sotsialisatsioon. See tähendab, et usk ja usulised teadmised ei kandu peresiseselt vanematelt lastele, nii nagu see toimub tavaliselt muudes riikides. Selles on kindlasti oma suur roll Nõukogude Liidu ateistlikul tööl ja usu allasurumisel. Pooled küsitlusele „Elust, usust ja usuelust“ vastanutest olid kodust saanud usulisi teadmisi, pooled aga mitte. Usuliste teadmistega on meie ühiskonnas probleeme, sest usundiõpetust või muud vastavat õppeainet õpetatakse vaid väga vähestes koolides.
Nii on jõutud tulemusele, et Jumalasse usub 38% vastanutest ja ei usu 52% vastanutest. Kas 38% Jumalasse uskujaid on palju või vähe? Kas see annab õiguse teha mingeid järeldusi meie erilise usuleiguse kohta? Kui võrrelda Jumalasse uskujate hulka Eestis meie põhjanaabrite soomlastega, siis polegi see nii erinev: Soomes usub Soome gallupi uurimuse põhjal Jumala olemasolusse 45% inimestest ja ei usu 41% vastanutest. Samas ei tule kellelgi mõtet rääkida soomlastest kui eriliselt usuvõõrastest inimestest. Neil kuulub ju kirikusse kolmveerand elanikkonnast. Seega institutsionaalse kirikusse kuulumise mõttes on soomlased palju kristlikumad, kuid isikliku usu koha pealt sugugi mitte. Ka soomlaste ja Eesti elanike uskumise ja maailmavaate võrdlusest tuleb juttu peagi ilmuvas Usuteadusliku Ajakirja numbris.
Eesti elaniku usuline aktiivsus pole teiste naaberriikidega võrreldes palju kasinam. Inimese usulist aktiivsust näitab ennekõike tema osalemine jumalateenistusel. Iganädalaselt osaleb Eestis jumalateenistusel 5% elanikkonnast, Soomes 2% ja Venemaal 7%. Üldse ei satu jumalateenistustele Eestis 52% elanikest, sellal kui Soomes ei käi üldse jumalateenistustel 54% ja Venemaal 61% vastanutest. Tegu on küllaltki sarnaste tulemustega, mis osutavad sellele, et Eesti elanikud pole teiste riikide elanikega võrreldes usuliselt sugugi passiivsemad. Ainus, millega Eesti elanik usulises tegevuses meie põhjanaabritele tugevalt alla jääb, on palvetamise aktiivsus. Eesti elanikest palvetab igapäevaselt või mitu korda nädalas 11%, Soomes aga 24% elanikkonnast. Sellest hoolimata usub palve kaudu tulevasse abisse ja usulistesse imedesse 34% Eesti elanikest, mis näitab inimeste sügavamat religioossust. Võib-olla ei tule selline usk esile kuigi tihti, vaid ainult siis, kui elus on mingi probleem ja mure. Nii võib 28% eestimaalastest tõdeda, et nad on kogenud Jumala juhtimist oma elus.
Kuigi institutsionaalne kristlus on Eestis nõrk, usub 55% eestimaalastest, et meie rahvuskultuur on kristlusest mõjutatud ja sama suur hulk inimesi soovib vahel kirikusse minna ka siis, kui seal jumalateenistust ei toimu. Koguni 36% Eesti elanikest sooviks kirikuõpetajaga vahel lihtsalt juttu ajada. Seega võib väita, et Eesti elanik suhtub kirikusse positiivselt, väärtustab kristlikku kultuuri ja on, veelgi enam, valmis suhtlema isiklikul tasandil vaimulikega. Teeliste kirikute projektiga on kirikud püüdnud vastata inimeste soovile minna kirikusse ka väljaspool jumalateenistuse aega. Kirikute uksed pole suletud, vaid on avatud nii turistidele kui ka lihtsalt elu üle mõtisklejatele. Samas on kirikuõpetajaga suhtlemine sageli tunduvalt raskem. Nimelt kiputakse kirikutes ootama, et inimesed tuleksid ise vaimulikuga rääkima. Samas võiksid vaimulikud käia tunduvalt rohkem rahva seas ja otsida inimestega suhtlemisvõimalusi. Ootused selleks on Eesti elanikel igal juhul olemas.
Kokkuvõttes võib Eesti inimese kohta tõdeda järgnevat:
- Ei saa arvestada tugeva usulise taustaga ja baasteadmistega.
- Inimesed usuvad siiski.
- Aga see usk pole institutsionaalne.
- Sellest hoolimata on eestimaalane avatud kiriku traditsioonile ja hindab seda.
- Samuti oodatakse avatud kirikut ja võimalust suhelda vaimulikuga usu teemadel.
Kaido Soom on usuteaduskonna praktilise usuteaduse lektor.
25. september 2018